Kui suurlinnades on teatud hulk ühistranspordist madala põhjaga, siis maakonnaliinidel ja vallasiseses transpordis, see enamasti nii ei ole. On mõneti kummaline, kuidas on võimalik, et seni toimib ühistranspordisüsteem, mida oluline osa rahvast mugavalt ja iseseisvalt kasutada ei saa. Jutt käib siis universaalsest disainist, erivajadustega inimeste ligipääsetavusest – sellest, et ajutise või püsiva liikumispuudega inimesed pääseksid iseseisvalt või kergema vaevaga ühistransporti. Selleks on vajalik bussidele madal põhi ja/või tõstuk ning vähemalt ühe ratastooli kinnitused. Teema ei puuduta ainult sügava liikumispuudega inimesi vaid ka lapsevankritega vanemaid, ajutise traumaga inimesi, pensionäre, eakaid… Lisaks on ka kitsa pika seelikuga naisi, kellel trepiastmest liikumine, ilma seelikut üles tõstmata peaaegu võimatu on. Seisan selle eest, et ühistransport muutuks üle-eestiliselt erivajadustega inimestele ligipääsetavaks.