Ma ei ole tipp-poliitik vaid tavaline inimene, kelle põhitööks on heakorra projektijuhtimine, erinevate probleemide lahendamine ja uute algatuste korraldamine. Seaduseloome ja valla arengut puudutavates küsimustes on mul kogemust rohkem kui 9 aastat Harku Vallavolikogus ning erinevates komisjonides, sh. majandus, ehitus- ja planeerimine, maa- ja keskkond.

Nii tööalaselt kui ka eraelus liigun ülevallaliselt palju ringi ja puutun päeva jooksul kokku erinevate inimestega. Aegajalt satun ka Tallinnasse ja naabervaldadesse. Tavaliselt inimesed ikka räägivad sellest, mis mureks ja mis võiks paremini olla. Tihti on need probleemid aga sellised, mille lahendamine on vallavalitsuse või riigi kohustus juba praegu kuid nende lahendamine on lükatud kaugesse tulevikku. Isegi sinna aega, kus tänase murega olevad inimesed enam elavate kirjas ei ole. Mina olen veendunud, et kvaliteetset elu peab saama elada iga kodanik juba täna, mitte siis, kui hakatakse hauatagusesse ellu esimesi ettevalmistusi tegema. See, et senised arengud ei ole kodanikele eluks ettenähtud põhivajadusi garanteerinud või on seda tehtud valikuliselt, näitab, et nii valla- kui ka riigijuhtimise prioriteedid on paigast ära. Ma ei ütle, et vallavalitsus ja riik oleks ainult kehva tööd teinud – ei, häid näiteid, edulugusid on hulgaliselt kuid minu teema puudutab seda, et on nad on keskendunud liialt linnaelu ja vallakeskuste arendusele ja maaelu, ääremaad, kus elavad samuti maksumaksjad, on saanud vähem tähelepanu või teatud teemades pole seda üldse. Mind puudutab see teema samuti, kuna elan ligikaudu 200 elanikuga Vääna külas.

Loomult olen empaatiline, hea suhtleja ja enda miinuseks pean seda, et kui kellelgil midagi vaja, siis asun sellega kohe tegelema ja enda huvid on sealjuures tihti ka meelest ära läinud. Nii on ka vahel kuhjunud ülesandeid, millega tegelemiseks aega napib. Jah, tunnistan, et mu ajaplaneering vajab parandamist. Nagu tavaliselt, iga uue asjaga põhjalikult alustades ja sinna sukeldudes, olgu see uus hobi, töökoht või muu eraeluline sündmus – muutuvad ka prioriteedid ja elustiil. Riigikokku kandideerimine on minu enda jaoks ka oluline sündmus – see oleks nagu uue teekonna algus ja võimaldab ka iseennast ning elustiili parendada.

Kuigi mulle on aegajalt öeldud, et ma võiksin oma rahvamehelike isikuomaduste tõttu Riigikogusse kandideerida, varem ma sellele väga ei mõelnud aga Harku EKRE osakonna esimehena on see asjade loomulik käik. Riigikogusse kandideerides toetan EKRE-t ja kui ma osutun valituks, siis saan oma isikuomadusi ühiskondlikult kasulikus töös paremini rakendada ja teha need ideed teoks, mis puudutavad tegelikult suuremat osa Eesti rahvast.

Ma arvan, et Riigikogus võikski olla selliseid inimesi rohkem, kes on oma loomult empaatilised, head suhtlejad, puutuvad kokku laiema ringi inimestega ja oskavad nende muredele kaasa mõelda ja lahendusi välja pakkuda. Rahvasaadiku ülesanne ongi tegelikult suures osas oma valijate ja huvigruppide tahet vahendada erakonda ja Riigikogusse ning luua koos lahendusi ja eelnõusid.

Kuigi ma sain KOV 2017 valimistel ülevallalises arvestuses häältesaagis kolmanda koha, edestades ülejäänuid pika puuga, ei ole ma Riigikogusse kandideerides tugev konkurent kuulsatele peibutuspartidele. Selles osas ei ole ma võrreldes teiste uustulnukatega kuulus ega ka mitte kummaline. Ma olen näinud piisavalt, kuidas näitleja volikogus tööd teeb – unustades ära, et vallavolikogu pole teater, kus „stand-up” komöödiat teha.Inimeste mõtted, arusaamad, vaatenurgad sõltuvad enamasti sellest väga palju, millises keskkonnas on üles kasvatud, kus kõige rohkem aega veedetakse ja kellega kokku puututakse. Ja vastavalt sellele arusaamale, vaatenurgale, käsitletakse ka ühiskondlikke probleeme. Näitlejate keskkonnas tegeletakse peamiselt fantaasiate, fabritseeritud materjali vahendamise, edasiandmisega – see on kunstivaldkond, mille valesti mõistmisega ei kaasne enamasti juriidilist vastutust ja kellelegi otsest kahju. Selleks, et targalt otsustada, on vaja ka kogemusi ja valdkonda tunda ning rahva-valijate tahtega kursis olla. Minu jaoks on nii valla kui ka üldse Eesti murepunktid teada juba pikemalt ja olen jõudumööda nende lahendamisega jätkuvalt ka tegelenud.

Öeldakse ka, et inimene on see, millised on tema teod. Ma ei usu, et inimeste elustiil üleöö oluliselt muutuks. Mina valijana vaataksin, kas Riigikogusse kandideerija on juba tegelenud ühiskondlikult kasuliku panusega, kas siis KOV volikogus, kodanikeühenduse eestvedajana, projektijuhina või muul viisil avalikult silma hakanud kohaliku ja/või üleriigilise Eesti rahva elukvaliteedi edendamisel. Kuigi näitlejad ja muud ühiskonna meelelahutajad teevad ka tänuväärset tööd rahvatervise ja pingete maandamise heaks – ei lahenda nad probleeme vaid pakuvad leevendust või alternatiivset reaalsust, kuhu oma muredega põgeneda saab. Isegi kui unes või illusioonis tundub kõik meeldiv olevat, vajab füüsiline maailm ning keha ikkagi heaoluga tegelemist, vastasel korral kukub kokku ka alternatiivne reaalsus – mis baseerub füüsilisel maailmal ja inimkehal. Mulle tundub, et valijad – kes valivad Riigikogusse illusioonimeistreid, loodavad, et nad suudavad ka reaalsuses illusioonidega probleeme lahendada. Paljudele jääb mulje, et näitlejad, muusikud, teletöötajad on need, kes suhtlevad rahvaga ja oma fännidega. Tegelikult on nende kommunikatsioon enamasti ühesuunaline ehk nemad esitavad ja fännid, rahvas kuulab, vaatab. Paljud selle valdkonna inimesed on väljaspool tööaega ehk siis eraelus tegelikult kinnised, introverdid, elades erakuna või suhtlevad kitsa ringi inimestega. Me ju teame selliseid rahvalemmikuid ja legende nagu Sulev Nõmmik, Ervin Abel, Urmas Ott… kes kõikidele teada, tuntud kuid kellel oli eraelus vähe sõpru, või tundsid isegi üksindust. Ma arvan, et valijana tuleks vaadata inimese olemust nii töises kui ka eraelulises võtmes, sest rahvasaadikul ei ole otseselt kellast-kellani tööaega ja tuleb olla valmis suhtlema inimestega igal ajal. Minu jaoks ei ole era- ja tööelu nii lahus olevad, sest see, kes ma olen ja mida ma teen, on kõik üks elustiil. Isegi vabal ajal kui näen midagi, mis vajaks tegemist, panen käed külge. Näiteks olen omaalgatuslikult paigaldanud üle-vallaliselt teadetetahvleid, istepinke, lahendanud vallaelanike olmeprobleeme ja korraldanud Vääna kooliõpilastele bussipeatusest koolini kergliiklustee ehituse. Külaelanikud ristisid selle Jaanuse teeks ja paigaldasid ka teeviida.

Pildil Jaanus Härms, kes organiseeris Vääna õpilastele bussipeatusest koolini kergliiklustee. Külaelanikud ristisid selle Jaanuse teeks ja paigaldasid ka temanimelise teeviida.

2017 aasta maikuus astusin EKRE-sse ja võtsin oma südameasjaks Harku osakonna varasema tegevuse jätkumise ja paremate valimistulemuste saavutamise, et teha muutusi vallajuhtimises ja luua paremat elukvaliteeti vallaga seotud isikutele.Olin varem IRL-i (Isamaa) liige kuid peale seda, kui see erakond hakkas alla käima ja kaotas minu silmis isamaalised väärtused, millest ma väga lugu pean – siis astusingi sealt välja. Eks igas kodanikeühenduses, erakonnas ole omad plussid ja miinused. Mõni asi on ka EKRE-s üle võlli aga suures osas on see ikkagi parim erakond – mis praegu Eesti demokraatia, rahvuskultuuri jätkumise ja heaoluriigi huvide eest seisab. Ja julgeb seda teha tugeva selgrooga ega poe kellegi seljataha peitu. Mõni arvab, et EKRE on liiga agressiivne. Sarnane mulje jääb paljudele ka aktiivselt ehk tulihingeliselt ja ühiskondlikult kasuliku missioonitundega oma asja ajavatest inimestest – kes on tegelikult heatahtlikud. Samas teatav agressiivsus on kõikidele inimestele omane – kui heast tahtest, headest sõnadest enam ei piisa ja tekib tunne, et “kauavõib” ehk siis viimane piir kätte jõuab. Olgem ausad, teistes erakondades ruulivad professionaalsed poliitikud, kelle jaoks on see valdkond juba elustiiliks muutunud ja ei taha seda sissetulekuallikat kaotada. Nii nagu tavaeluski, need, kes on oma stabiilse koha saavutanud, ei pinguta nii palju kui need, kes alles alustavad ja tahavad maailma parandada. Vanadel erakondadel on ka keeruline sisekultuuri ja põhimõtteid muuta, sest sellega võivad nad kaotada suure osa oma valijatest – kes muutustega nõus ei ole. EKRE-l on teiste vanade kalade poliitikuerakondade kõrval – oluliselt lihtsam teha vajalikke samme rahvusriigi säilimiseks ja võtta vastu rahva heaoluks vajalikke „ebapopulaarseid” otsuseid. Seda ka seetõttu, et põhimõtted on kindlalt paigas ja teistele riikidele pugemine pole au sees. Seetõttu nägin, et liitudes EKRE-ga on minu panusest sellele erakonnale ka tuntavat kasu. Vanade erakondade puhul oleksin jäänud nähtamatuks ja nii minu kui ka minu valijate hääled, oleks nagu hüüdja hääleks kõrbes.

Ma ei tahaks, et see käesolev Rahvamees leht oleks suur eneseimetlemine ja kiitlemine, mis ma kõik teinud olen aga mulle on öeldud, et kes see ikka muu kõige paremini saba liputab, kui koer ise ehk siis Riigikogusse kandideerides tuleb oma plussid kirja panna. Tegelikult ma ei oleks ise selle rahvamehe nimetuse peale tulnudki aga kuna see välja käidi ja nii mõnigi on seda minu kohta öelnud ka, siis arvasin – et „kärab küll”. Kuigi öeldakse, et nimi ei riku meest, on rahvamehe tiitli kandmine väga vastutusrikas ja püüan olla selle nime vääriline.